Üldandmed

Valga maakonna pinnaehitus on väga mitmekesine. Maakonna lääneosa jääb Sakala kõrgustiku kaguossa. Selles on valitsev ürgorgudest liigestatud lainjas moreentasandik siin-seal kerkivate kuplite ning seljakutega.

Põhja pool annavad maastikule ilme põhja-lõuna suunalised väikevoored ning madalamatel niiskematel aladel puisniidud ja metsad. Tõrva-Helme ümbrus on tasasem, kuid liigestatud Õhne ja ta lisajõgede orgudest. Paljudes kohtades paljanduvad siin orgude veerudel aluspõhja liivakivid. Sellel tihedasti asustatud alal vahelduvad laialdased põllumaad niitude, lohkudes asetsevate järvede ning üksikute metsatukkadega. Lõuna pool - Hummuli ja Taagepera ümbruses, leidub ka kuplistikke.

Läti Vabariigi piiril esineb laialdane liivaala suurte metsade, nõmmede ja soodega. Maakonna keskosa hõlmab põhja-lõuna suunaline Väike-Emajõe orund ning selle jätkuks olev Valga nõgu, kus valitseb suuremalt osalt lainjas moreenmaastik, läbitud madalatest lamm- või moldorgudest. Orgudest on määravaim Väike-Emajõe org, millesse Tõlliste kohal suubub Pedeli ürgorg. Valga nõo keskosas esineb laialdane soostunud Korva luht. Laiemad põllualad on levinud Sangaste ja Laatre ümbruses.

Reljeefi vahelduvaim ja kõrgeim osa maakonnast on Otepää ümbruses. Kõrgeimad tipud on Kuutsemägi (217 m), Meegaste mägi (214 m), Harimägi (212 m). Otepää ümbruses on valitsev väga vahelduv kupliline moreenmaastik suurte kuppelmägede ning rohkete järvedega. Kauneim neist on Pühajärv. Kõrgustiku servaaladel on kõrgusvahed küll väikesed, kuid reljeef on siin samuti väga liigestatud. Valga nõost kagus kerkib lääne-idasuunalise vöötmena Karula kuplistik. Eriti vahelduva reljeefiga on kuplistiku idaosa. Lääne suunas pinnavormid madalduvad künnisteks, mis jätkuvad ka Läti Vabariigi piires. Karula ümbrus on rikas järvedest. Tuntuim neist on Karula Pikkjärv kuplistiku põhjaserval.

Maakonna lõunaossa jääb Hargla nõgu - kõrgustike vaheline tasane ala, kus metsade keskel kerkib kohati üksikuid moreenkupleid ja kühme. Omapärase kauni loodusega on Koiva ja Mustjõe orud ning Aheru järve ümbrus. Maakonna aluspõhja moodustavad devoni liivakivid, mis on suhteliselt suure poorsusega, vilgurikkad ja nõrgalt tsementeerunud. Suuremal osal maakonna territooriumist levivad kesk-devoni burtnieki lademe heledavärvilised liivakivid, milledega vaheldumisi esinevad savi- ja merglikihid. Maakonna põhjaosa kitsal ribal avanevad kesk-devoni Aruküla lademe liivakivid, mis on põimjaskihilised aleuroliitide, savide ning dolomiidi vahekihtidega.

Aluspõhja katab kvaternaarsete setete kompleks (glatsiaalsed, limnoglatsiaalsed ja fluvioglatsiaalsed setted). Pindalaliselt domineerib maakonna põhja- ja keskosas moreen. Hajutatult esinevad kruusad-liivad, liivsavid ja soosetted. Pinnakatte geoloogiline ehitus on keeruline (paksus varieerub 10 - üle 100 m). Pinnasevesi lasub 0-10 m sügavusel, küngastel kohati sügavamalgi. Ehitusgeoloogiliselt on maakonna pinnased valdavalt hea kandevõimega, kuid ehitustegevust võib takistada reljeef.

Asukoht ja kujunemine

Maakond asub Eesti lõunaosas. Maakonna keskus on Valga linn. Muinasajal kuulus Valgamaa läänepoolne osa Sakala ja idapoolne osa Ugandi muinasmaakonda. Kuigi Valga (Walco, Walko, Walck, Walk, Walken vms.) nimi esines esmakordselt ordu dokumentides juba 1266. aastal, kutsutakse linna XV sajandi alguseni Pedeli jõe järgi Põdeliks.

Pindala 2046,49 km². Ulatus põhjast lõunasse 65 ja idast läände 59 km. Piirneb lõunas ja edelas Läti Vabariigiga (104 km), idas Võru, põhja-kirdesuunas Põlva ja Tartu ning loodes Viljandi maakonnaga.

Maakonna kujunemine

Muinasajal kuulus Valgamaa läänepoolne osa Sakala ja idapoolne osa Ugandi muinasmaakonda. Kuigi Valga (Walco, Walko, Walck, Walk, Walken vms.) nimi esines esmakordselt ordu dokumentides juba 1266. aastal, kutsutakse linna XV sajandi alguseni Pedeli jõe järgi Põdeliks.

Pärast orduaega, Liivi sõda, Poola aega, Rootsi aega ja Põhjasõda läks ValgaVene riigi koosseisu. 3. juulil 1783 kehtestas keisrinna Katariina II Balti provintsides uue halduskorra ning moodustas peaasjalikult Riia ja Võnnu kreisidest seni Riia maakonda kuulunud Valga linna ümber Valga maakonna.

Tollane Valga maakond koosnes üheteistkümnest kihelkonnast, millest üheksa asus Lätimaal ja ainult kaks -- Luke ja Härgmäe -- ulatusid Eesti alale. 19. sajandi teisel poolel kuulus Valgamaa Liivimaa kubermangu koosseisu.

Vabadussõja käigus vabastasid Eesti väed 1. veebruariks 1919 Valga ja suurema osa selle ümbruskonnast. 12. veebruaril 1919 andis Eesti Vabariigi Valitsus välja määruse Valga maakonna moodustamise kohta. Valga maakonna jaoks lõigati kolmest maakonnast 17 valda: Viljandimaast seitse, Tartumaast neli ja Võrumaast kuus.

Sõjaolukord nõudis Valga kui tähtsa keskuse eraldamist teistest maakondadest, ja 19. aprillil 1919 määrati ametisse Valga maakonnavalitsuse esimees, endine maapäeva liige Jaan Kurvits -- esimene Valga maavanem.

27. mail sai Kurvits ülesandeks koostada kolme päeva jooksul administratiivosakonnast, toitlustusosakonnast, põllumajandusosakonnast ja haridusosakonnast koosnev maakonnavalitsus. 6. septembril 1920 anti välja ajutine valitsemiskord, mille kohaselt asutati Valga linnast ja selle ümbruskonnast iseseisev Valga maakond.

Territoriaalselt moodustus maakond põhiliselt Tartu-, Viljandi- ja Võrumaale kuulunud Helme, Hargla, Karula ja sangaste kihelkondadest. Valga linn jagati Eesti ja Läti vahel pooleks.

Maakonna piirid kinnitati 11. veebruaril 1921. 1920. aastatel viidi Valgamaal läbi mitmeid haldusterritoriaalseid muudatusi ning maakond kujunes oma praegustes piirides enam-vähem välja -- ainult Otepää, Palupera ja osa praegusest Puka vallast jäid 1962. aastani Tartumaa alla.

Kuni 1939. aasta haldusreformini koosnes Valgamaa üheksateistkümnest vallast, milleks olid Helme, Holdre, Hummuli, Jõgeveste, Kaagjärve, Karula, Keeni, Koorküla, Laanemetsa, Laatre, Leebiku, Lõve, Paju, Patküla, Sangaste, Taagepera, Taheva ja Tõlliste.

1939. aasta valdade reformi käigus ühendati paljud väikesed vallad elujõulisematega ning valdade arv vähenes üheksateistkümnelt kümnele. Säilisid Helme, Hummuli, Kaagjärve, Karula, Kuigatsi, Põdrala, Sangaste, Taheva, Tõlliste ja Vaoküla vallad.

Valdade arv ja piirid püsisid 26. septembrini 1950, mil ENSV Ülemnõukogu Presiidium likvideeris ajalooliselt väljakujunenud administratiiv-territoriaalne jaotus. Valga maakond jagati Valga, Elva, Otepää ja Tõrva rajoonide vahel, Otepää ja Tõrva rajoonid likvideeriti 1959. aastal.

1960. aastate algupoolel omandas praegune Valga maakond üldjoontes oma tänased piirid. 25. veebruaril 1977 koosnes Valga rajoon 11 külanõukogust ja 154 külast. Praegu on Valga maakonnas 3 valda, 3 linna, 7 alevikku ja 150 küla. 

Lipp ja vapp

Vapp

Pärast Eesti riigivapi vastuvõtmist 1925. aastal püstitas Pärnu maakonnavalitsus küsimuse, kas ei võiks maavalitsused samuti riigivappi kasutada. Maakondade Liidu Nõukogu pooldas siiski igale maakonnale oma vapi loomist ja moodustas 17. detsembril 1925 vastava komisjoni.

1926. aasta jaanuaris otsustas komisjon, et vappide esialgsed kavandid töötab välja ajaloolane Paul Johansen. 17. juunil kiideti esialgsed variandid heaks ning avaldati seejärel ka ajakirjanduses. Johansen leidis, et Valgamaa vapi kilbi ülemine pool peaks olema hõbedane ja alumine must, rahvalauludest ja muinasjuttudest tuttava kolmevärvilise vikerkaarega. Kaht rahvast ühendavat silda sümboliseeriva vikerkaare värvideks olid punane, kuldne ja sinine.

Valga maavolikogu polnud aga Johanseni vapiga rahul ning kinnitas pärast erinevate variantide kaalumist 1931. aasta märtsis kohaliku inseneri Saare vapikavandi. Saare kavandil oli kilp jagatud neljaks väljaks. Ülemisel parempoolsel väljal oli valgel taustal kuldne V-täht, ülemisel vasakpoolsel väljal sinisel taustal neli kuldset tähte, mis sümboliseerisid maakondi, millest Valgamaa moodustati. Alumisel parempoolsel väljal oli sinisel taustal heinakuhi ja alumisel vasakpoolsel väljal valgel taustal Vabadusristi kujutis. Vappi ümbritses tammeokstest pärg ja ülal asetsesid ristatud mõõgad.

Siseministeerium nõudis siiski Vabaduseristi kõrvaldamist ning vapi lõplik kuju võeti Valga maavolikogu poolt vastu 15. septembril 1931. Siis ilmus Valgamaa vapp ka "Riigi Teatajas".

1934. aasta novembris vaatas olemasolevad linnade ja maakondade vapid läbi Kunsttööstuskooli toimkond ning tegi ettepaneku vapid ühtlustada ja ära jätta neid ümbritsevad kaunistused.

Gustav Reindorff valmistas uued vapikavandid ning 5. veebruaril 1937 kinnitati maakondade uued ja lihtsustatud vapid Riigivanema otsusega. Valgamaa uuel vapil oli kilp jaotatud diagonaalselt kaheks: alumiseks hõbedaseks ja ülemiseks siniseks väljaks. Sinisel väljal asetses neli viieharulist tähte, mis sümboliseerisid maakondi, millest Valgamaa moodustati. Hõbedane väli jäi vabaks.

Lipp

Maakondade lipud kinnitati ühesugustena -- valgerohelise lipu valgel väljal asus vastava maakonna vapp. Seega asub Valga maakonna lipu valge-rohelisel taustal Valgamaa vapp. 

Veekogud

Looduslikud järved

Maakond on väga järvederohke. Eriti rohkesti on järvi Otepää kõrgustikul, maakonna kaguosas Karula kuplistiku alal ning lääneosas Õhne jõe valgalal. Järvede nimestiku järgi on maakonnas looduslikke järvi pindalaga üle 1 ha u 180, kogupindalaga 17 km². Täpset järvede arvu ei ole siiani olnud võimalik kindlaks määrata, kuna on puudunud vajalik kaardimaterjal.

Pindalaga üle 100 ha on ainult Pühajärv (286 ha) ja Aheru järv (234 ha). Üle 10 ha pindalaga on veel 31 järve, ülejäänud on alla 10 ha pindalaga väikejärved. Suurem osa järvi on madalad, alla 10 m sügavused. Vaid Koorküla järvestikus jääaja setetega täitunud ürgorgude kohal asuvad järved on üsna sügavad: Udsu 30,2 m, Petajärv 25,0 m.

Väga palju on suhteliselt väikese valgala ja nõrga veevahetusega järvi, kus isegi pool veemahust ühe aasta jooksul ei vahetu. Paljud neist toituvad peamiselt allikatest. Kuid leidub ka tugeva veevahetusega suhteliselt suure valgalaga järvi: Kiivite (10,8 korda aastas), Tornijärv, Märdijärv, Karula Pikkjärv, Kaagjärv, Kaarna järv.

Järvede kalastik on küllalt erinev ja muutlik. Väiksemates järvedes aeg-ajalt esinev kalade talvine suremine muudab oluliselt liigilist koosseisu, hukutades hapnikunõudlikumaid liike, iseäranis siiglasi, latikat, koha jt. Mõnedes järvedes on sageli üle 10 kalaliigi. Liigivaesemad on ahvena- ja kogrejärved.

126 looduslikku järve on avalikus kasutuses.

Paisjärved

Maakonnas, eriti selle idaosas on suhteliselt soodsad tingimused veehoidlate rajamiseks. Varasematel aastatel on rajatud hulgaliselt veskipaisjärvi, kuid paisude lagunemise tõttu on paljud paisjärved likvideerunud. Viimasel ajal on veehoidlad rajatud peamiselt vihmutusvee akumuleerimiseks, nendest suurim on Puide veehoidla Jõku jõel (pindala 11,5 ha, maht 260 tuh. m³ ).Kokku on maakonnas 30 üle 1 ha pindalaga veehoidlat summaarse pindalaga 100 ha. Avalikus kasutuses on 20 paisjärve.