Lapsel/noorel on diagnoositud depressioon, ärevushäire või muu psüühikahäire

Võta diagnoosi tõsiselt, kuid ära lase sellel last määratleda.Diagnoos aitab mõista lapse raskusi ja leida sobivat abi. See ei tähenda, et kõik lapse käitumine või enesetunne tuleneb diagnoosist. Kuula last ja uuri, kuidas tema ise oma enesetunnet kirjeldab.
Järgi ravimeeskonnaga kokkulepitut.
Hoia ühendust lapse raviarsti, vaimse tervise õe, psühholoogi või teiste lapsega tegelevate spetsialistidega. Kui on määratud ravi või regulaarsed vastuvõtud, toeta last kokkulepetest kinnipidamisel. Ravimeid ei tohiks omal algatusel muuta ega katkestada.
Anna koolile teada lapse toe vajadusest.
Kui lapse tervis mõjutab õppimist, kooliskäimist või igapäevast toimetulekut, räägi klassijuhataja või kooli tugispetsialistiga. Kõiki terviseandmeid ei pea jagama – oluline on, et kool teaks, millist tuge laps vajab.
Märka muutusi lapse enesetundes.
Pane tähele, kui laps tõmbub tavapärasest rohkem endasse, tema uni või söömine muutub, ta loobub talle varem olulistest tegevustest, ei soovi kooli minna või tema enesetunne halveneb. Räägi muutustest lapsega ning vajadusel võta ühendust tema ravimeeskonnaga.
Hoia kontakti ja ole olemas.
Taastumine võib võtta aega ning selles võib olla paremaid ja raskemaid perioode. Ära oota lapselt, et ta lihtsalt „võtaks ennast kokku“. Hoia tavapärast elurütmi, märka ka väikeseid edusamme ning anna lapsele teada, et ta saab oma muredest sinuga rääkida.